Jaan Kross "Keisri hull"


Tsitaadid raamatust:
"Me teame või vähemalt mina tean, et me ei oska sõnadega läbi kummagi üksinduse teineteiseni jõuda. Ma ei tea, mis tema minust arvab. Ma tahaksin teada, aga ei söanda küsida."

"Mõtle oma isa peale. Sinu isa on riiklikult võttes muidugi hull. Aga teemandkiviga mõõtes on tema kõige ausam mees, keda sa eluilmas oled näinud ja eluilmas näha saad."


Pärast viimase peatüki lõpetamist tekkis mu pähe küsimus: miks on just seda raamatut nii paljudesse erinevatesse keeltesse tõlgitud? Tegu on ajalooliselt tõetruu romaaniga, mis kirjeldab lihtsa eestlase elu Eestimaa pinnal ja lähiümbruses aastatel 1827-1837. Viimane peatükk on põgus vaade olnule aastast 1859.

Sisu keerleb iseenesest ainult igavate argisündmuste ümber. Rikkaid vastandatakse vaestega, noori vanadega. Peretütar saab rikkale mõisahärrale naiseks, ent too osutub hulluks, sest kirjutab kokku manifesti, mis tsaarile meele järele ei ole.

Minategelane on pelgalt kõrvalseisja, mõisaproua lihtne vennake, kes peab päevikut mõisas toimuva igapäevaelu kohta. Ta teeb seda salaja, ikka ja jälle päevaraamatule uusi peidukohti otsides. Raamatu seob ühtseks tervikuks tema kirelend algul ühe tüdruku, kuid peagi ka teisega, ning päris lõpuks selgub nende kahe neiukese seotus. Mis ei olegi nii etteaimatav, kui esmapilgul arvata võiks.
< >