"minu põskede punased viigimarjad
vastu su surelikkuse kahvatut uhkust
kuidas küll märkasin su silmi inimmeres?"
"ja vanad inimesed kes millegi seletamatu poolest on
nooremad kui noored
ja lapsed ja koerad
keha lihtsalt ei raatsita liiga hästi kasvatada
magus maasikavälu mille leidsin unes
ja peod
mis ühendavad"
"mis on tõeline selles
surelikus elus
mis on jääv
selles vahtralehena langevas maailmas?"
Esimene tunne, mis mind "Kaitseala" lugedes valdas, oli haaratud kergusest ja helgusest. Luuletustest õhkus mõnusat vabaduse ja romantilisuse tunnet, mis ilmselt on tekkinud sellest, et luulelood on kirjutatud Mohni saarel viibides, eemal argistest tegemistest.
Hästi tore oli ka lugeda luuletusetega paralleelselt üles tähendatud päeviku sissekandeid, mis andsid luuletustele juurde selle õige emotsiooni ja lõid justkui omaette taustsüsteemi, millele luuletused nagu liivalossid peale on ehitatud.
