"Konflikt on hajali inimeses, keskkonnas ja ajas, milles ta elab."
"Loodus oli suur, lootus nii väike."
"Maailm on jäänud kitsaks - kõik puudutab kõiki."
Seekordnegi raamat on loetud kohustusliku korras. Nii kummaline kui see ka poleks, siis ega noid enam palju ei tulegi. Maksimaalselt 3-4, kui sedagi. Üsna hiljuti analüüsisin oma mõtteis aega, mida olen koolitööde tegemisele kulutanud ning jõudsin selgusele, et kõige rohkem oma aega olen pühendanud raamatute lugemisele. Seda juba algklassidest peale, järjepidevalt. Rõõmuga. See on vist tõepoolest ainus "koolitükk", mida ma olen vabatahtlikult teinud. Nii vähe kui ma neid üldse teinud olen...
Ma pole kunagi lugemiskontrolle tegema läinud puhtalt kokkuvõtte pealt. See tundub justkui enesepetmisena, aga keda sa veel peale enda petad. Õpetajat? Vaevalt see talle korda läheb.
"Karukell" on oma alatoonilt üsna tõsine raamat, võiks öelda, et isegi natuke nukker. Seda on kohati väga raske lugeda, eriti ajaloolise jutustuse poolt, mida üks tegelane kirjutab. Samas on ta jälle lihtne, naljakas ja absurdnegi, kui juttu tuleb 1970.-te kolhoosielust: labasest rivaalitsemisest kahe laudaeide vahel. Hale ja natuke kurbki on see, millega see vahejuhtum lõpeb, kuid selline on elu. Kõik on möödanik, konflikt kaob, lootus jääb.
