"Loodu kaalu mõistab vaid see, kes ka ise loob."
"Inimesed isegi ei tea, kui andekad nad on, sest oma mugavustsoonis istudes ei saa nad oma olemusest täit ülevaadet."
"Üksindus õpetab sind teistest inimestest lugu pidama, väärtustama nende iseolemise tähtsust, selles õpid sa iseendaga suhtes olemist."
"Kui palju tead sa inimesi, kes teevad midagi esiteks sellepärast, et see neid endid rõõmustab, ja teiseks põhjusel, et see võiks õnnelikuks teha ka kedagi teist?"
"Ära karda, hüppa ning vaata, kuidas maailm sind kinni püüab. Hüppe pärast sa ju siin oledki."
"Kui end avad, leiad ka inimesed, kellega oled väga sarnane: mõtted, elusituatsioonid, kogemused ja soovid. Maailmale valla olles ei leia sa üles mitte ainult iseend, vaid ka teisi, ja see on suur rõõm."
See raamat on hoopis teistsuguse ülesehitusega kui esimene. Isiklikult meeldis mulle see rohkem, sest justkui ootuspäraselt oligi selles rohkem vastuseid. Õigupoolest neist ta ainult koosneski, aga mitte halvas mõttes.
"Päikeseküla" on oma olemuselt väga positiivne, innustab inimesi end kokku võtma ja raamist välja astuma. Tundub, et autor on ise suurema osa kirjapandust ka ise läbi elanud, mistõttu ei kahtle ma teksti tõsiseltvõetavuses karvavõrdki. Näis, kuidas edasi. Jääme triloogia viimast ja ehk ka kõige mõjukamat raamatut ootama.
