"Sarkasm on maailma parim desinfitseerimisvahend. On vähe asju, mis selle üle elaksid."
Kõik noorteraamatud on ühte moodi. Ehk on see liiga ühekülgne lähenemine, aga nii see on. Ja see on hea, sest nad juhatavad noorele inimesele, kes muidu võib-olla kunagi lugeda ei viitsi, tee raamatu juurde.
"Mängult on päriselt" viitab ühiskonna tulipunktile. Asjaoludele, mis eriti karmis maailmas võivad lihtsalt juhuse, teinekord ka saatuse kokkumängu tõttu lõppeda ainult ühtviisi. Nagu öeldakse, et annad kuradile sõrme, aga tema võtab terve käe. Selles raamatus oli sõrmeks mäng, käeks elu. Elu, mis liikus paratamatult oma rada.
Lugesin mõlemad Leesalu raamatud järjest läbi ja peale selle, et nad on mõlemad noortele mõelnud, ei ole neil midagi ühist. Ja see, mis on ühine, on ikka kool, suhted, surm ja armastus. Ehk kõik, mis meid kõiki puudutab ja millega on lihtne end samastada.
