"Kuidas ma küll tahaksin,
et see suvi tooks
viimaks ka midagi päriselt.
Ja et minagi jõuaksin
sügiseks koju:
koju, kus ta ka poleks,
kes ta ka poleks
või olgu ta kasvõi eikeegi
ja eikuskil, aga koju.
Ja et kõik jõuaksid.
Ja et ma võiksin olla tema kodu."
"Hernekaunad on paksud
ja alles magusad. Imelik,
kuidas see keha ikka veel
elada armastab."
"Kui hing saab vabaks,
siis ei heida ta enam varju
mitte millelegi."
Tekstid selles luulekogus püstitasid nii mõnegi küsimuse. Miks keegi kirjutab oma kurbustest, salamahti enda sees hoitud tunnetest ja tahab need siis lõppude lõpuks trükki anda? Või veel kummalisem, miks keegi tellib ühelt autorilt sellise raamatu? Kas see on edevus või midagi muud?
Ma mõtlen just seda, et autoreid on meeletult palju ja valdav osa neist ei saa mitte kunagi vääritud tähelepanu osaliseks ja siis me loeme siin jälle Õnnepalu ja ülistame auhindadega tema meeleheitest pungil luuletusi, milles sageli rõõmunooti pole.
Samas ma loen ikka ja teevad seda teisedki. Kas dramaatilisus müüb paremini?
