"Mõnel õhtul
on su sees
ainult tühjus
ja see tühjus
on nii kerge
ja soe et
tahaks teda
sülle võtta"
"Ka unenägudes tuleb
pidevalt valida Võimalused on
paukuvad uksed tinased jalad
Tuul puhub majadest läbi teadmisega
et lõpuks ei jõutagi kusagile Aga kui piisavalt
kannatlikult aina minna? Kajad õppisid selgeks
kasside keele ja trügivad nüüd nokakoputuste
saatel tuppa Rohi on roheline on roheline
on roheline ja soe Õppida end mõistma
on sama mis oodata talvelt halastust"
Kõige vaimustavam luulepala sellest raamatust oli lehekülgedel 46 ja 47, "Minu keha on tempel". Õnneks oli ta nii pikk ja ilus ega mahtunud siia ära. Ainuüksi selle ühe luuletuse pärast tasub sammud raamatupoodi või -kogusse seada ja oma silmade ning südamega ta headuses veenduda.
