"Sinna, kus on hea olla hoitud,
jätta vihm
või kellaaeg neile, kes sellest hoolivad;
seista külg külje kõrval ja mitte mõtelda,
et keegi võib aknast pealt vaadata
seda pead, mis teise õlale on ununenud."
"me kõik kaome
üks haaval
sellistesse külmadesse
külmadesse öödesse
valgetele lumeväljadele
tähtede alla
ja keegi ei saa kedagi
ühes võtta
nii on"
"ja kunagi ma ei mäleta
mida sa ütelnud oled
me oleme naernud ja naernud
olnud vaiksed ja kurvad
aga mida sa ütelnud oled
ma ei mäleta"
Lugesin, lugesin, lugesin, kuni jõudsin äratundmiseni. See hetk jõudis kätte just siis kui mu silmad käisid üle rea, mis ilmselgelt on Riismaa esimese luulekogu pealkiri ja see pani mind mõtlema.
Ehk kõik luuletajad ei annagi oma luulet kronoloogilises, st valmimise järjekorras, välja? Võib-olla osa selle raamatu materjalist oli palju varem valmis kui eelmine trükki läks? Võib-olla. Võib-olla mitte.
Mulle meeldib vabavärss ja võimalus loetut piltlikult kujutada ning antud teos andis selleks suurepärased võimalused. Melanhooliat, irooniat ja huumorit jagus pea igasse värssi ning peatükkide struktuur lasi napilt aimata, kellest jutt käib või kes parasjagu jutustaja rollis on.
