"Mõte tuleb sõnadepinnale hingama
vahetevahel võtab tulek nii kaua aega,
et ta justkui ei tulekski enam
vahetevahel tuleb ta ootamatu kiiruse ja jõuga,
võtab end tõtakalt-ahnelt sõnu täis ja kaob siis jälle
ajuti ta otsekui jääkski kaanima
kuid mitte kunagi ei turgata neil sääl pinnal pähe küsida,
kas Mõte on õnnelik
ja kus on parem"
"suvi oli vihmane ja mesilased läksid tema juurest ära
läksid nagu need kellelt tahtnuks lahkumishetkel midagi
julgustavat kuulda
kuid ei leitud sõnu
nagu hašisuitsetajatel tihti juhtub:
nii palju võimalikke sõnastusi mille vahel valimine oleks
vägivald"
Raskelt robustne ja rabe. Pigem enese väljaelamine paberile kui lihtsalt luule või lihtsalt proosa. Tekst on lihtsakoeline, kuid sellegipoolest kumab sellest läbi raskust ja isegi väikestviisi südamevalu ja muret maailma püsimajäämise ja jätkusuutlikkuse üle.
Ajaviitekirjandus pole see kohe kindlasti mitte. Kui see raamat juba ees on, tasuks võtta natuke rohkem aega, et süveneda, ja mitte tervet teost ühekorraga sisse ahmida. Soovitan lugeda paar-kolm lehekülge korraga, neid mõttes analüüsida ning alles siis edasi minna. Võib-olla kohe. Võib-olla alles päevi hiljem.
