"See pole ei minu lugu ega ka sinu lugu. See on lugu meist kõigist ja sellest, kuidas me niikaugele jõudsime."
"Ma olin hämmingus. Mitte kunagi polnud ma korraga nii palju uusi tuttavaid leidnud. Ma polnud saanud kunagi kutset kuuluda mingisugusesse seltskonda. Ma tundsin, et see ongi see koht, kus ma tahan olla."
"Mulle meeldisid need eluhundid, kes oskasid inimestega manipuleerida. See tõestas mulle, et maailm on ikka veel ajude, mitte rusikate käes."
Täiesti ebareaalne lugemiskogemus! "Kas sa nutad, kui ma suren?" on nii tõeline kui üks lugu olla saab. Ta paneb su rõõmust kihelema, õudusest tarduma, äkilisest vihahoost raamatut hooga kinni lööma, kuid eelkõige - kaasa elama.
See lugu ei jäta kohe kindlasti mitte külmaks! Ma lugesin selle kahe päevaga läbi. Peatades lugemise vaid söömiseks, pesemiseks ja magamiseks. Ühesõnaga, täiesti lummav lugemiskogemus.
Raamat on kirjutatud päeviku vormis ja väga hästi loetavas keeles. Sõnad justkui jooksevad silme eest läbi ja illustreeritud leheküljed jätavad mulje nagu oleks teksti vähem kui seda tegelikult on. Ebaharilikult suur formaat ilukirjandusliku teose jaoks takistas kohati lugemisel õige rea leidmist ja leheküljenumbrite puudumine raskendas järjehoimist, kuna olen harjunud tavaliselt just neid numbreid meelde jätma ja järjehoidjaid üliselt ei kasuta, kuid teose sisu headust ja lugemisrõõmu ei kallutanud need väikesed pisiasjad grammigi.
Tegu oleks justkui kriminaalromaaniga, aga mitte päriselt. Või isegi elulooraamatuga, aga seda pole ta oma ülesehituse ja narratiivi tõttu kohe kindlasti mitte. Samas autor on suutnud kogu raamatu nii osavalt kokku kirjutada, et põnevuse moment ei kao hetkekski ja draamat ning headuse/kurjuse vastandamist koos eetilisuse piiridel kompamisega jätkub igale leheküljele päris algusest viimaste ridadeni välja.
Lugesin ise ja lugesid nii õde-vend, kes muidu väga suured lugejad ei ole, kui ka vanemad ja see on kindlasti kogu meie pere uus lemmikraamat.
