"Iial, ah, iial ei ole me rohkem me ise, eales nii vabad ja ometi põhjatult üksi kui unes ja luules - ja võib-olla armastuses."
"Vaid sügav tarkus,
avar armastus
me erisusi lähendab
ja liidab.
See valguse
ja vabaduse vaim,
mis ilmub üheaegselt
kahes kehas
ja tunneb ennast ära
mõlemas."
Avastasin, et ma pole ühtki Kareva teost siia varem postitanud ja niisiis tunduski "Fraktalia" olevat see õige, millega algust teha. Lugesin ta just hiljuti uuesti üle ja just see esimene tsitaat jäi meelde mõlkuma.
Kas vabadus on luule on uni on armastus?
Kust tuleb see tarkus, mis äratab äratundmisrõõmu ja lahvatab armastus,
mis ühe inimese sisse ära ei mahu?
Miks me seda tunnet vaid üksikud korrad elu jooksul kogeme?
