"VÕTAN VASTU
oma iha
oma armastuse
viha
võtan vastu
ega põikle
olen valmis
võtma kõike
käega katsun
oma saatust
sõrmitsedes
iga vaatust
ootan otse
ega põikle
olen valmis
võtma kõike"
Oh, teate, ma olen valivaks muutunud. Mitte, et ma seda enne ei oleks olnud, aga nüüd tajun ma seda ise kuidagi eriliselt tugevamini. Ei ole päris nii, et lähen raamatupoodi ja ostan kõik ettejuhtuvad luulekogud, mida ma varem suhteliselt sageli tegin. Ostsin ja alles kodus lugesin. Nüüd lappan neid rohkem poes. Asi on ilmselt selles, et mul oma eelistused viimase paari aasta jooksul välja kujunenud. Mis iseenesest on hea.
Ingli luulekogu meeldis mulle väga. Peale siintoodu on seal veel paljud häid sõnu ritta ja üksteise alla seatud. Riimiga ja riimita, mõlemaid täpselt niipalju, et tasakaal säiliks. Mind mõneti isegi üllatas kui ühtse stiiliga ta kõik luuletused kirjutanud on. Just selles mõttes, et kogumik on terviklik, ei ole midagi, mis ei sobiks või mille tahaks välja visata.
Kõik on ilus, rahulik, sulnis. Täpselt sellised meeleolud ja tunded mind viimasel ajal enim valdavadki.
