Tsitaadid raamatust:
"Tere tulemast Maa peale. Siin on suviti kuum ja talviti külm. See on ümmargune, märg ja ülerahvastatud. Parimal juhul on teil siin umbes sada aastat aega."
"Ma vaatan inimesi, neid ameeriklasi, ja ma saan aru, et nad ei hooli enam endastki - sest neil pole otstarvet."
Täpselt aasta aega tagasi lugesin esimest korda Vonneguti. Tookord oli raamatuks "Tapamaja, korpus viis". Nüüd tagasi mõelduna tundub mulle, et see ongi kõige parem teos tutvumaks Vonneguti ja tema stiiliga. Vaatamata sellele, et "Tapamaja" on ülisegase ülesehitusega, ülihüplev ja fantaasiarikas, on see tugev näide meie ühiskonna rumalusest. Inimeste saamatusest ja ihalusest kättesaamatu järele.
Härra Rosewateri lugu on oma ülesehituselt hoopis teistsugune, ent stiililt peaaegu identne teos. Mis neid kahte (ja võib-olla kõiki teisigi) ühendab, on raamatusiseselt mainitud kirjanik Kilgore Trout oma utoopilste fantaasialugudega, ja lisaks muidugi planeet Tralfamadore. Mõlemad mängisid tähtsat rolli ka "Tapamajas".
Mulle isiklikult täitsa meeldis Eliot Rosewateri tegelaskuju. Siuke muhe maailmaparandaja, kellesuguseid enam palju ei eksisteeri. Tema "kergelt tuleb - kergelt läheb" taktikast võiks isegi mõnedel juhtudel eeskuju võtta.
