"Nii on just tühiruum sõnade vahel see, mis kannab tegelikku ideed."
"Iga kogemus on olnud hea, kui selles on olnud midagi, millest õppida."
"Tegelikult on sõnad kivid ja igaüks neist kivi kaaluga ja ma ei ütle mitte midagi niisama."
Selles raamatus on väga palju rohkemat, mistõttu ükski tsitaat üksinda seistes ei suuda seda raamatut ära seletada.
Teose ülesehitus on tegelikult ülimalt lihtne - on olemas noored, kes on omavahel seotud, kuid oma seotusest neil aimu ei ole. Sisu ise on muidugi kordades keerukam ja lugemine nõuab tähelepanu, et suuta järge hoida ning otsi omavahel kokku viia. Autor ei tee siinjuures lugeja elu lihtsaks. Peab ikka ise koguaeg lainel olema, et materjali haarata.
Filosofeerimist on "Enesetapjates" minu meeleheaks päris palju. Mulle meeldib, kuidas tegelased üritavad oma eksistentsi seletada, oma elule pidepunkte leida, end taustsüsteemide abil defineerida.
Muhe kirjatükk. Pealkiri on provotseeriv, sisuga esmapilgul üldse mitte kokkuminev, aga ühel hetkel saab ta tähenduse.
Mida rohkem ma Rohelendu loen, seda rohkem on mul tahtmine teda oma lemmikkirjanikuks pidada, vähemalt kaasaegse eesti kirjanduse kontekstis.
