"Kõik läheb nii, nagu on õige - selle peal püsib maailm."
Üle pika aja üks päris põnev kohustusliku kirjanduse raamat. Süžee on kirev nagu M&M kommid ja tegevusliin kulgeb alguspoolel nii segaselt, et jõuab tekkida küsimus kas venivuse tõttu lugemine katkestada või mitte.
Hästi läks neil, kes jätkasid lugemist. Sealhulgas mul! Ma ütleks, et sellel lool läheb aega käima saamisega. Olgugi, et Berlioz jääb kohe esimeses(?) peatükis trammi alla, ei juhtu sealt edasi umbes 200 leheküljel midagi, mis toimunud sündmust valgustama hakkaks.
"Elu" hakkab II osas. Rohkem Wolandit, rohkem nalja ja sigadusi tema kaaskondlaste poolt. Olgu tänatud Peemot ja Korovjev, ilma nendeta poleks raamatul mingit värvingut!
Teose nimest rääkides võiks see tegelikult ükskõik mis olla, sest Meister ja Margarita on silmnähtavalt kõrvaltegelased. Oluline roll on vaid Meistri kirjutatud romaanil.
Vähemalt sain ma nüüd teada, miks see raamat nii tuntud on. - Sest see on nagu satanistide piibel, oma keeldude ja käskudega. Sest tõepoolest, Meistri kirjutatavas paralleel-loos on üks-ühele üle võetud sündmusi piiblist. Ja kui usk nii kohutavalt paljudele korda läheb, siis miks peakski see raamat neid külmaks jätma?
