"Kalamajas oli lootust, sedasama lootust, mida oli nii vähe Pelguranna lagunenud paneelmajades."
Just nii! Teise osa alapealkiri "Mida sa tahad?" on Justini küsimus Epule. Epp tahab oma kodu ning kogu lugu keerlebki suuresti oma kodu leidmise ja loomise ümber.
Päris mõnus on eestlaste igapäevaelu kellegi teise vaatevinklist näha, lugeda. Nii palju on asju, mida esmapilgul tähelegi ei pane, kui ometi on nad olemas. Näiteks see, et me hoiame kohutavalt distantsi, justkui austades sellega teise inimese privaatruumi. Kas see on hea? Kas see on halb? Eks igaüks otsustab ise. Samas on pisut naljakas lugeda olukorrast, kus Justin arutleb endamisi, kuidas kõiki neid eestlastele omaseid käitumisnorme oma vanematele selgeks teha, on nemad ju hoopis teisest kultuuriruumist pärit.
Enim meeldisid mulle need peatükid, kus Justin kirjeldas oma inglise keele eratundide andmist ning seda, kuidas ta oli Matsi näol leidnud õpilase, kellelt tal rohkem õppida oli, kui õpetada. Ning kes aitas mõista, et eestlased polegi kõik pelgalt liinitoodang, vaid leidub ka ekstsentrikuid. Positiivseid tegelasi.
Peale kõige muu imestas mind autori ülimalt lai silmaring. Näiteks kas või see, et filosofeerimise kohapealt oli sisse toodud Søren Kierkegaard. Või näiteks Juhan Partsi ja tema kassi võrdlused. Mulle, eestlaselegi, oli siin palju uut ja huvitavat lugemist.
Kindlasti tahan kiita ka tõlkijat, sest lugemine oli väga ladus ja nauditav. Seega annaksin tõlkijale erilised plusspunktid!
Lõpuks veel üks kiire, kiire küsimus - kui tihti kohtate teie lugemisvaras sõna "tokerjas"? Kui ei kohta tihti, siis soovitan "Minu Eesti 2" ette võtta.
