"Ma näen seda, mida teised ei näe. Ja ma mõtlen sellest, mis teistele pähe ei tule."
"Tähtsaid asju ei tohi teistele rääkida. Rääkimine on reetmine. Oma unistuse, oma hirmu, oma armastuse reetmine."
"Haaramistunne tekib haaramatuse piiril olevaid asju kohates ikka ja jälle uuesti, käed tõusevad nagu iseenesest - embamiseks, enda vastu surumiseks."
Selles raamatus on kaks lugu ja lõppsõna. "Nips" on lõppsõna pealkiri. Esimene lugu on "Joonetõmbaja", teine "Darwini loomad".
Mulle meeldis neist enam esimene, mis kirjeldas minategelase suhteid oma lähikondlastega. Päris huvitav oli lugeda sellest, kuidas asjadele oli lähenetud hoopis teistsuguse külje alt. Palju isiklikumalt, kui ma tavaliselt olen harjunud lugema. Tundus, et minategelane elas vales, mida ta ka ise uskuma oli hakanud. Pisut imelik, et ta ise oma isiksust lõhestada tahtis, luues ühele vanaemale endast pildi kui tüdrukust ja teisele kui poisist. Mõlemad vanaemad elasid Rootsis (tegevus toimub Eestis) ja polnud oma lapselast kunagi näinud.
Oh, ja siis veel ema ja isa ja Piret ja Pireti ema ja Pireti vanaema. Nad on kõik stereotüüpsed karakterid, esindades oma põlvkonna keskpärast nägu, kuid minategelane suutis nad kõik üllatavalt mõnusalt ja filosoofiliselt säravaks kirjutada.
Tunne on praegu selline, et tahaks samalt autorilt veel midagi lugeda.
