"Kui me kohtusime,
olin ametis
iluajakirja juures.
Nõuti etüüdi
ühest tüdrukust kõnniteel.
Läksingi tänavale,
ahmisin
sõnatult õhku,
kuni mind vallandati.
"Sõnad pole lihtsalt nii ilusad
kui tüdrukud,"
kirjutasin abitus seletuskirjas.
"Kui me kohtusime,
tarvitas üks väikeõmblustöökoda -
kas õmblejatari ja meister -
mind seeliku pikkuse konsultandina.
"See ei ole kerge töö,
kui sa külge ei löö,"
ümisesin omaette,
lõigates mõõdulindist välja
paarituid sentimeetreid."
"Kui me kohtusime,
täitsin üht
eetikute liidu tellimustööd.
"Mine ja koputa südametunnistustele!"
palusid nad
pisarsilmi.
Läksin.
Koputasin.
Avati."
Korduv rütm ja läbivad motiivid muutsid lugemise väga nauditavaks ja lehekülgi edasi keerates üllatusin ikka ja jälle kui armsalt, humoorikalt ja tabavalt on autor suutnud kõik need situatsioonid luuletusteks kirjutada. Iga lugu on täiesti uus, aga samas kõikide eelnevatega seotud. Iga luuletus puudutab, koputab südametunnistusele ja avab meeled edasisteks mõttelendudeks.
