"sügis on ainus aastaaeg
sügis on ainus aastaaeg
sest kohtasin sind
ootamatult septembris
sügises on suve rohelust
talve ennustavat härmatist
rahesadu kui lumesadu
kastanid
kukuvad ja purunevad
kõik senised mured
ununevad
ununevad
kui rohelisest kestast
eraldub pruun kera
sügis on ainus aastaaeg
tundub et talvega
pole midagi teha
kevad kaugel veel
teda ei taju meel
suvi hüljatud hoor
sügis on ainus aastaaeg
sügis oled sina"
"armastus
ei ole projekt
armastus
ei ole omamine
armastus
ei ole seks
armastus
ei ole perekond
armastus
pole isegi laps
armastus
on siin ja praegu
armastus
on igaviku viiv
olemise argipäevas
armastust
on raske armastada
armastus on relv
armastuse vastu
võta mõõk ja mine
armastades
valluta maailm
armastusele
tagasi"
Kõige esimene asi, mis mind selle raamatu juures lummas oli loomulikult raamatu välimus ja kujundus. Kuigi öeldakse küll, et ära kunagi raamatut kaane jägi hinda, siis siinkohal läks esmamulje sisuga pea üks ühele kokku.
Täitsa vabalt võib öelda, et ma armusin sellesse raamatusse ära. Sel päeval kui ma ta ostsin, lugesime seda koos sõbrannaga ja arutlesime, kus ja mis ajas küll need inimesed elavad, kes selliseid imelisi asju kokku kirjutavad. Kus nad on ja miks me neid ei tunne. Kuigi tahaks, väga.