Albert Trapeež "Armastades"

Luulekatkendid:
"sügis on ainus aastaaeg
sügis on ainus aastaaeg
sest kohtasin sind
ootamatult septembris
sügises on suve rohelust 
talve ennustavat härmatist
rahesadu kui lumesadu
kastanid
kukuvad ja purunevad
kõik senised mured 
ununevad
ununevad
kui rohelisest kestast 
eraldub pruun kera

sügis on ainus aastaaeg
tundub et talvega
pole midagi teha
kevad kaugel veel
teda ei taju meel
suvi hüljatud hoor

sügis on ainus aastaaeg

sügis oled sina"

"armastus 
ei ole projekt
armastus
ei ole omamine
armastus
ei ole seks
armastus
ei ole perekond
armastus
pole isegi laps

armastus
on siin ja praegu
armastus 
on igaviku viiv
olemise argipäevas

armastust 
on raske armastada
armastus on relv
armastuse vastu

võta mõõk ja mine 
armastades
valluta maailm
armastusele 
tagasi"

Kõige esimene asi, mis mind selle raamatu juures lummas oli loomulikult raamatu välimus ja kujundus. Kuigi öeldakse küll, et ära kunagi raamatut kaane jägi hinda, siis siinkohal läks esmamulje sisuga pea üks ühele kokku.

Täitsa vabalt võib öelda, et ma armusin sellesse raamatusse ära. Sel päeval kui ma ta ostsin, lugesime seda koos sõbrannaga ja arutlesime, kus ja mis ajas küll need inimesed elavad, kes selliseid imelisi asju kokku kirjutavad. Kus nad on ja miks me neid ei tunne. Kuigi tahaks, väga.

< >