"Südame all aina kõditav puhang, nii et tunned seda küünarnukkides ja sääremarjadeski, südames endas aga pisut valu ja pitsitust, mis ajab huulile õnne naeratuse."
Tegu siis kohustusliku lugemisvaraga, mis keskkoolis igatahes läbi tuleb närida. Tegelikult ma isegi ei ütleks, et ma eriti närinud oleks. Pigem lugesin ma teda, vähemalt alguse poole, suhteliselt pealiskaudselt.
Pöördepunkt kui selline ehk mind paeluv osa algas pihta sealt, kus lapsed hakkasid sirguma ja krutskeid tegema. Oma elu elama.
Asju, sealhulgas nii raamatuid kui filme, kritiseeritakse alati omast vaatenurgast, mille aluseks on sageli lugeja võime leida tegelasi, kellega end samastada. Ja nii sõltub ka raamatu headus suuresti lugejast, kes siis kas tahab või ei taha sarnasusi leida.
Sel lugemisel köitis mind enim Liisi, kelle asemele end päris mitmel korral mõtlesin. Et kuidas mina ühes või teises olukorras käitunud oleksin. Ning samaväärselt leidsin end Indrekus, tema vaikses siiruses, lugemisarmastuses ja õrnas sarkasimis peavoolu vastu. Minagi eelistan paljudele muudele tegevustele heinamaal olesklemist, pilvedest kujude otsimist, linnulaulu kuulamist ja lihtsalt lugemist. Olemist, ilma, et kellelegi oma tegudest aru peaks andma.
Üldiselt kujutas "Tõe ja õiguse" esimene osa, midagi sellist, mida olin ette kujutanud. Ei leidnud ma temast seda erilist rosinat, aga pähkel ta ka polnud. Eneseinitsiatiivil ilmselt ei loeks, aga lasen mõne aja sel esimesel seedida. Kunagi tuleb ehk ka huvi järgesid lugeda, kes teab?.
