"Liigu, ole nomaad, leia igas päevas uus, senitundmatu silmapiir!"
Lugu põhineb tõsielul ja on totaalselt erinev klassikaliselt ilukirjandusest. Lugesin eestikeelset tõlget, mis on kohati liiga raskesti mõistetav. Osaliselt võib selle halva tõlke kaela ajada, aga mitte täielikult. Fakte ja nimesid on segadusseajavalt palju, kuid ilma nendeta poleks raamat see, mis ta on.
Üle väga pika aja suutis lugemine mind niivõrd emotsionaalseks muuta, et kurku tekkis klomp ja pisarad kippusid vägisi silma.
Ehk oli asi ka selles, et lugesin seda raamatut hääletamisreisil olles, oma perekonnast mitme tuhande kilomeetri kaugusel. Teemad, tunded, üles kerkivad küsimused olid kohati 100% kattuvad, mistõttu oli kerge end peategelasega samastada.
Kuigi ma ei ole väga paljude Chrisi vaadetega nõus, saan ma temast siiski aru. Elu lihtsalt on selline, et aeg-ajalt vajab igaüks vaikust, üksindust, ainult enesega olemist. Kuid kas see on kõike seda valu väärt, mida ligimesed kannatama peavad?
